Ma vigastasin end
kui keerdtrepil kukkusin. 
Pikk oli mu õhulend, 
kuni maaga kokku põrkusin. 

Ei teagi, kas libe oli trepp
või hoopistükis samm vildakas.
Haiget sai mu pepp
ja nägu õrnalt tulitas. 

Ei teagi, mis nüüd juhtus
aga üles jälle taas,
ilmselt jalg banaaniga kohtus
ja olingi tagasi maas. 

M.

Anonymous asked: Kui Sa võiksid saada kuldkalalt ühe soovi, siis mis see oleks?

Äärmiselt mõtlemapanev küsimus. Ilmselt sooviks ma seiklust, mis õpetaks mulle midagi iseenda, elu ja inimeste kohta. Ise kujutaksin ette mingit eksirännakut võõral maal, kus ma kohtun erinevate eluolude ning võimalustega inimesi. 

Ma silmitsen seda kui kuradit ennast, kes vaikselt kätel veereb. Hetked mööduvad ja ma kahtlen kõiges, mis mu ümber toimub. Ahmin viimsemagi hingetõmbeni ümbrust, et tunnetada kui midagi läheb valesti. Ikka veereb. Vaikselt ühelt küljelt teisele nii ahvatlevalt, vaikselt. Ühel hetkel mu pilk kinnistub ja hing haakub viimsemagi mõtte külge. Värin siseneb kuivetunud kehha ning jõuab ühel hetkel kätte. Vesi teises käes ajab üle, värin võtab võimu…

Mööduvad loetud minutit võib-olla ka tunnid. Mõtted muutuvad helgemaks ja kehal hakkab kergem. Sarvi ei kasvanudki pähe, hästi. Julgust kogudes avan oma kuivetunud silmad, mis just ennist ahmisid sisse maailma enda ümber. Nüüd jõuab mu ajju hoopis iseäraline pilt. Värvid on värvilisemad, muru rohelisem ja taevas sinisem, olgugi, et on öö. Muusika kostub kauguses ning jõuab iga hetkega aina lähemale. Kaljurahn. Suur ja jõuline mu jalgeall muutub kõrgemaks kuniks lõpuks ma hüppan ning muusika võtab võimu. Mind ümbritseb kõige helgem helide rida, mida ma eales kuulnud olen. 

Jalad puutuvad põhja ning hingata on kordades kergem kui eales varem. Ma jälgin ümbrust kuni märkan valgust. Vari selles tundub nii kütkestav, et lausa patt oleks mitte selle suunas liikuda. Muusika muutub ilusamaks ja helid intensiivsemaks. Paitab juukseid ja nahka, põski kuni luudeni välja. Lähemale. Sammud muutuvad kergeks ja varsti nagu ei kõnnikski enam. Hõljun muusika kütkestavas embuses, mis paitab hinge. Süda taob nagu juhtuks kohe midagi enneolematut. 

Silmad. Need sinakas toonis enneolematult kaunid silmad, mis säravad kui tähed taevalaotuse kaugeimas ääres. Eredamalt kui päike nad valgustavad teed, millel kõnnin. Puuderägastik muutub aina tihedamaks, kuid muusika on siiani veel kõrvus. Paitab ja tõmbab. Tirib lausa nagu koer, kes ketiga aheldatuna proovib kõigest väest kassi kinni püüda. 

Silmad. Käsi venib pikaks ja proovib just kui haarata nende kristallpuhaste olevuste poole, mis kiirgavad igaviku nähtamatu peegli varjundeid. Ja ühel hetkel pole enam vaja haarata. Kätte hakkab miski, mis oma pehmuses tundub üheltpoolt nii tuttavana kui uuena. Ma tean neid põski. Ma tean seda lõuga ja tean neid päikese käes lehvivaid juukseid. Ma tean, kes sa oled…

Hommikupäikese sillerdavas soojuses märkasin, et uni on kadunud. Uus hommik, mil sama teadmisega uuesti pean ärkama, muusika ikka kõlamas mu hinges. 

M.

Vaata mu hingepeeglisse - 
seal oled sina. 

M.

Täiskuu kahvatus valguses oled sa ikka sama täiuslik kui päikese mänglevas embus. Vaata mind veel üks hetk või isegi kaks. Võta kolmaski hetk, sest mina ei suuda sinult silmi rebida. Kui suudaksin siis ma ei laseks kunagi sinust lahti. Ma toituks silmadelt peegelduvast valgusest. Soojendaksin end kergete hellitustega ja manduksin kui peaks juhtuma, et keegi sulle haiget teeb. Veel pisike osa minu südamest on haakunud sinu külge nagu varikätk. Ma võiksin elada igavesti sinus ilma, et sa seda isegi teaksid. Juhiksin sind õigele rajale ja taaselustuksin kui aeg on õige.

Ehk nüüd ongi õige aeg? Täpselt nii õige hetk, et oleksin kui Sauron, kelle kätte satub kuldsõrmus, millega võidaksin kogu maailma ning annaksin selle sulle. Ehk ma olen astunud täpselt õigesse auku, et vaid sina suudad mind sealt välja tõmmata ja kõik, mis ma kunagi sinust mõelnud olen on nüüd kulmineerunud sügavasse kiindumusse. Tihti näib, et see sügavus ületab pikad aastad, mil ma pole saanud vaadata sinu lõputuna näivatesse silmadesse. Kohati tundub, et ma poleks pidanud kunagi keelduma sinu käest ning hoidma seda kui enese oma. Su vari jälitab mind siiani öö pilkases pimeduses. Su süda tuksub ikka mu kõige sügavamates katakombides ja sa ikka veel painad mu mõtteid. 

Ma olen kasvanud. Mitte ainult füüsiliselt vaid vaimselt. Olen sügavalt haavatud. Arvan, et sa tead, mis tähendab olla haavatud hingega, mille kokku lappimiseks kulub veel aega. Seda, mida meil tegelikkuses enam ei ole. Kuhu on kadunud need nooruse võikad aastad, mille käigus oleks võinud tundma õppida mitte ainult sind vaid ka sinu hinge. Kuhu on kadunud siirus ja positiivus, mille süstisid nii mitmel korral mu hinge. Kuhu oled kadunud sina? Või hoopistükis kuhu kadusin mina? Kas ma ehk kadusin sinna, kus mind kõige lihtsam on leida. 

Ma enam ei tea, mis on õige või vale. Ma kahvatun kui mõtlen sellele, mis oli enne ja nüüd. Äng haarab mu südame kui mõtlen su kadumisele. Hing - see olid ju minu jaoks sina. Vaata nüüd kuhu ma olen jõudnud. Segadusse, mille põhjustasid sina sellel ühel hetkel, mil jälle tundsin sinu embuses soojust, mis on kadunud juba aastaid. Hetkega täitsid koha, mille pole suutnud täita keegi muu ning sekundiga suutsid sa mu jälle panna usukuma, et kõik on nii nagu ta peabki olema. 

Raskus seisneb aga selles, et ma olen hullumise äärel ning ei tea enam, kas visata sõrmus vulkaani või kaduda jäägitult. Ehk oled sina minu Sam, kes iialgi ei jäta ja aitad mul selle valiku langetada. 

Jään ootama.
M.

Silmad kui kuradid vaikses öös,
ei suuda sulguda, sest mõtted
keerlevad peas ja tekivad tõkked, 
mis kui baleriinid laval on hoos. 

Ei suuda sättida mu kustunud
silmadesse see, mida vajan
ning meeleheitlikult taga ajan.
Kõik katsed siiani on luhtunud.

Pole ealeski olnud maitsetki suus,
et juhtuda võib miskit nii iseäralist.
Ilmselt pole siin ruumis selle väärilist
ja leian oma varju helendavas kuus.

Vahest ehk võtaks end kokku ja prooviks?
Annaks endale rahu ning ruumi, 
et kasvada ja hõljuda kui lumi. 
Endalt armid, sinikadki ära kooriks. 

Ei ole ehk mõeldud see öö enam selleks,
et lasta vabalt voolata enda verel. 
Vahel peab raske olema kerel,
et saada lõpuks ometigi terveks. 

M.

Kallile armastatule.

Ma tean, et ma olen seda öelnud juba kordi. Nii palju ilmselt, et raske on kokku lugeda kui mitu korda täpselt. Samas ma ei väsi kordamast. Samamoodi nagu ma pole nõus sind salgama või unustama, sest sa ikka ja jälle ilmud. Millegi pärast sa tuled tagasi ja jääd kummitama neid katakombe, mis mu südamesse on aastate jooksul tekkinud. 

Kui ma saaks siis ma jätaks sulle iga päev lilli. Ma lihtsalt tahaksin sulle näidata, milleks ma oleksin olnud võimeline, kui sa oleksid öelnud “Jah”. See oleks andnud mulle ilmselt rohkem jõudu kui miski muu siin ilmas. Ehk oleksin ma isegi suutnud rohkemat, kui ma praegu olen teinud. Võib-olla oleksin ma langenud mugavusse ja viinud ennast tasemele, mis oleks saatuslikuks saanud nii mulle kui minu isiksusele. Võimalus on, et minust poleks miskit alles jäänud. Seega ehk ma peaksin sind hoopistänama? 

Ma mäletan veel seda hetke, kui ma lähenesin ja minust käis läbi mingisugune äraütlemata võimas klõks. Ma tardusin. Sa oleksid just kui olnud meduusa ja mina sinu ohver, kes jääb eluks ajaks kivistunuks. Nälgima, janunema sinu imelise olemuse järele. Tahtma, soovima ja lootma sinu toele ning kõigele, mis sul pakkuda on. Isegi kui tuules oleks lendlema läinud juuksekarv, ma jookseksin sellele järele ja tagastaksin selle oma ausale kohale, sest kaotada tükki sinust oleks kui kaotada tükki endast. Pjedestaal, jah võib-olla tõesti kui mitte koht Louvres. 

Mõnikord ma ikka komistan mingisuguste tükkide ning, mis kõige koledam, mälestuste otsa. Kahjuks on need talletunud vaid minu võikasse ja kõledasse hinge. Vaid minu mällu on kraabitud need hetked, mis tundusid kui igaviku hõlma vajuvad. Vahest ehk lendlevad siiani kusagil ilmaruumi varjatud katakombides. 

Ma ei taha enam. Mitte siis kui asjad niiviisi edasi lähevad. See on ehk liiatigi valus ning võib-olla ma lihtsalt elan asju natuke liiga sügavalt läbi. Vahest ehk polekski pidanud midagi juhtuma. Ehk sa olidki lihtsalt näide sellest, et keegi on seal kusagil olemas. Kuid, mis siis kui ei ole. Mis siis kui sina olid ja siiani oled see, kes peaks minust tegema minu. Olema minu lahutamatu osa. Mis siis kui ma nüüd lähen ära? Lähen laia ilma, otsima kedagi, keda pole seal vaid on hoopis siin. Kuhu ma siis lähen?

Keda ma nüüd siis sinna otsima lähen. Ennast? Ei kindlasti mitte. Ma olen siin, sest sina oled siin, või ei. Issand jumal küll, miks sa ei oleks võinud öelda jah. Lihtsus. Lihtne. Ilma mingisuguste raskusteta - jah. Me oleks läbinud seiklusi ja näinud asju, mida kogevad ja näevad vähesed. Milleks visata minema midagi, mis oleks võinud olla kübegi õnne. Kas või näpuotsatäis midagi, mis oleks võib-olla ehk tähendanud ülemääralist eufooriat selle kõige puhtamas ja sügavamas tähenduses. Milleks? 

Kuradi päralt. Kullakene. Kallikene, milleks. Kuidas? Või hoopiski miks? Ehk ongi parem kui sa ei tunne mu valu. Ehk ongi parem kui sind ei piinaks need küsimused. Ehk ongi nii õigem, et sa viid läbi oma nooruse kõik unistused ja jätad kogu tõsiduse minu kanda. Ole noor. Ole uljas. Tee vigu, sest mina olen neid teinud küllaga. Üks neist, ja ehk kõige suuremgi, oli see, et ma lasin sinul minna…

Armastusega,
M. 

Vaid vari paistab veel kauguses.
Viimsed kiired valgustavad mälestusi,
mis meenuvad öökülma karguses.
Veel veidike tunnen emotsioone olulisi.

Jalasammude kaja muutub kaugeks.
Su juuste lõhn veel viivuks jääb ninna.
Süda tõmbub ahastusest kangeks.
Sul polegi enam kaugele minna. 

Lävepakk ja kriuksuv uks
on vaat, et käeulatusse ilmunud.
Veel viimne tugev südametuks,
kui oledki mu hingest kadunud. 

Su mälestus veel viivuks südamesse,
jääb painama ja kummitama. 
Augu uuristab hinge tugevasse
ja jätab vere vaikselt immitsema. 

Mu silmis pisar voolab vaikselt
mööda põske, kuni tabab maad.
Seal lebades ta tunneb ennast raskelt
tuleb läbida kilomeetrid sajad. 

Nüüd kadunud on meelest hing,
kes ammu pead ja mõtteid segas.
Kuid taevas ringi uitab lind
ja jälle sügavale hinge puges. 

Eks käibki hooti armastuse mäng.
Vaid tõelist tõde tunneb minu säng.
Lihtsalt tule, surma mu süda
ja mata mind maha. 

M.

Ühel hetkel saab selgeks. 
Puhtaks kui peegel seinal. 
Sel hetkel muutud sa piisavalt julgeks,
et lebad muretult niiskel heinal.

Sulle jõuab kohale idee, 
mida keerutad juba aastaid peas.
Sa mõistad, et kadunud on pide,
mis kaitses sind kurvas ja heas.

Võib-olla sa küsid - mis juhtus.
Või proovid mõista mu hinge. 
Tea, et kadunud on puhtus
ja südamesse koondunud pinge.

Sa mõistad hetkel, mis habras,
et maailm on meie endi teha.
Sa ei pea elama kujutelmas kurvas
ja piinama oma kuivetunud keha.

Varsti sa näed ka helgemaid päevi.
Ehk kohtume taas ja suudleme viivu.
Või kui juhtub, et üldse ei näegi.
Siis tea, et mind pole ja siruta tiibu.

M.