Mu silmade sinakad sõõrid jälgivad sind kui punast roosi lõputuna näivas lilleaias. Su lõhn kumab üle mägede ja jõgede ning meelitab kohale ümberkaudsed putukad ja metsloomad. Vaid kaugelt saab imetleda sinu veetlevat ilu kuna su tugevad okkad peletavad eemale tahtmatud kiskjad, kes sind enda võimu alla tahavad allutada. Su lõhn nii vastupandamatu ei luba mul uinuda. Iga tegu tundub vale, iga mõte üleliigne. Su punane kuma äratab ja toidab kõiki pealtvaatajaid. Tahtmatult jagad tohutul määral rõõmu igale möödujale ja pakud lohutust õnnetutele armastajatele. Kui saabub öö tugev loor oled sina ainus, kellele kuu erk sära langeb. Mida lähemale jõuan seda enam hakkavad su võimsad okkad läbi minu naha tungima kuni lõpuks kraabivad nad minu südame seina. 

Kurb, kas pole, kui ei tea kas jätkata rännakut, mille lõpus võib oodata surm?

Käed taskus ja müts kindlalt pähe kinnitatult kõndisin ma mööda tuulist pargirada. Päike kiikamas pilvede tagant, et märgata külmetavat olevust, kellele oma sooje kiiri heldelt jagada. Mängleva kerglusega veeresid pilved taevalaotuse vabas atmosfääris, moodustades kujusid, mis ärritaksid iga haavunud südamega kunstnikku oma vaba ning mängleva olemusega. Inimestest tühi park mõjus kui meka, mis pakub tõelist rahu igale inimhingele. Tuul silitas õrnalt oksi ja lehti puude latvades muutes nad elavatakes isiksusteks, kellel on rääkida oma kurb lugu. 

Terasaia vahelt märkasin ma vanemas eas härrasmeest, kes kastekannuga oma majaesist roosi kastis. Ta tegi seda äärmiselt oskuslikult, valadest vett nii, et mitte üks tilk ei läheks peenraäärest mööda. Kui vesi sai otsa viis ta kastekannu maja taha ning naasis väikese pukiga. Ta istus roosi kõrvale ja sobras mõned hetked taskus. Välja ilmus vana ja räsitud moega piip, mida vanamees õrnalt popustama hakkas. Iga paari hetke tagant kostus ohe, mis tundus olevat väga raske olemusega. 

Iga kord kui ma selles pargis jälle samal hetkel käima sattusin märkasin seda sama härrat kas kastmas roosi või popsutamas oma piipu lastes välja ohkeid, mis panid puudeladvad vabisema samamoodi nagu tuul. Lasin aga oma jalgadel edasi käia ning lasin härral oma rituaali jätkata, kuid mõttesse jäi kripeldama tema tegevusi ajend. 

Mõned päevad hiljem jälgisin aknast pilvi, mis taas mängleva kerglusega taevalaotuse katsid. Päike meeleheitlikult piiludes iga pilu vahelt läbi, valgustades sellega iga pisikese rohulible. Haarasin kapilt oma piibu ja seadsin sammud pargi poole. Peatusin vaid mõned minutit enne härra ilmumist pingil. Jälgisin nagu kull tema iga liigutust. Kastekann, pukk, tubakas ja popsutamine, millele järgnes ohete koor. Silmad suunatud vaid roosi varsti tärkavatele okstele. 

Möödusid päevad vaat, et isegi nädal, kuid härra tegutses kellapealt täpselt samamoodi. Kui ma uudishimus taas pargipingile ilmusin, märkasin, et minu enda tubakas oli kõigi nende istumiste ajal otsa saanud. Härra hüpnotiseeriv tegevus aga ei lubanud mul kohalt lahkuda ja nii ma siis jälgisin tema aeglast kastmist. Kui ta oma majja haihtus, et pukki tuua, hüppasin ma üle sepistatud pargiaia ning ületasin parki ja maja lahutava tee. Vanamees ilmus maja tagant pukk käes ning asetas selle juba varem tuttavale kohale. Märkamata, et ma teda jälgin lasen kuuldavale kerge köhatuse. Vanamees tõstab oma pilgu ilma ühegi emotsioonita ning pilgutab oma silmi küsides sellega väga alandlikult minu soovi. 

Tutvustasin end sama alandlikult kui härra pilk oli minu soovi palunud ning kurtsin talle oma mure otsakorrale jäänud tubakast. Vanamees tõusis pingilt ja aeglasel sammul liikus maja taha. Möödusid vaid mõned hetked kui ta naases samasuguse pukiga nagu tema enese istumise all. Asetas selle enese vastu ja palus mul jalgu puhata. Aeglaselt tubakat piipu laadides hakkas härra mulle rääkima oma naisest, kes oli tema jaoks kui pilved taevas, päike kosmoses ja lehed puudeladvas. Ohked kajasid kilomeetrite kaugusele kui ta oma jutus pausi tegi. Mina lihtsalt istumas ja aeglase piipu popsutamise saatel kuulamas iga tema sõna. 

Ta jutustas, kuidas tema naine oli majja kolides istutanud maja ette roosi, mida ta iga päev kastis ja imetles. Mida ta sidus kui tuul talle haiget tegi ning kellega ta rääkis kui mure oli liialt suur, et mees teda aidata ei suutnud. Naine oli aga alati soovinud oma aeda valgeid roose, kuid ostes olid kotti sattunud punane roos, mis tuli välja alles siis kui taim oma esimesed õied avas. Naine oli pettunud, kuid armastas oma roosi sellegipoolest. Härra ei osanud aga öelda miks. 

Mõned aastad tagasi oli aga härra abikaasa end roosi okstega tugevalt kriimustanud ning õnnetul kombel seetõttu haigestunud. Ei möödunud kaua kui haigus ja kõrge vanadus naise mehelt röövisid, mistõttu härra võttis roosi kasvatamise üle oma naise mälestamiseks. Ta olla samal ajal, kui naine roosiga tegeles, aias oma pukil istunud ja piipu teinud. 

Päike heitis loo lõpuks viimseid kiiri taevalaotuse kaugesse äärde. Tänasin härrat meeldiva õhtupooliku ja tubaka eest ning seadsin sammud kodupoole. Jäin tükimaks ajaks mõtisklema härra tegevuse üle ja selle, kuidas ta oma naise mälestust endas elus hoiab. Mitte ei mõistnud ma aga seda, miks ta piipu aias teha ei võinud. 

Mõned päevad hiljem sattusin ma taas kõndima mööda pargi käänduvaid radu. Jõudes härra maja juurde märkasin ma, kuidas tundmatud seal ringi askeldavad ja asju tassivad. Astusin ligi ning tutvustasin ennast ja küsisin, miks asju minema tassitakse. Noorem meesterahvas vastas mulle kurval toonil, et härra, kelle poeg ta oli, on hinge heitnud ja läinud oma naise juurde igavest noorust nautima. Tänasin noormehe raske uudise edastamise eest ning avaldasin oma kahju juhtunu üle. Lahkudes heitsin aga pilgu roosi varrel seisvale sildile: “Mu kallile Eloisile, kes oli punases roosimeres minu valge roos”. Hingepõhjast iiveldav ohe lahkus minust nagu vanahärrast igal päeval. Sain alles tol hetkel aru tema südame raskest koormast. Kohendasin oma mütsi ja pistsin käed tasku ning seadsin sammud edasi. Viimast korda roosile pilku heites märkasin…

…õide läinud roosi keskel ilutses üks valge roos, suurem ja võimsam kui ükski teine õis põõsal. 

M.

Ma näen sind kaugelt, 
eluõis, kes hoiad mind elus, 
kätt hoides sirgelt, 
proovin tabada sind rahvahulga melus. 

Kuhu küll jooksed, 
mu armas muusa, imelik olend, 
kelle eest sa end kaitsed, 
kui ma olin ainus, kes sinust hoolind.

Iga samm lähemale, 
lükkab sind mu haardest eemale, 
milleks ma püüan seda võimatut unistust, 
sellest pole ju hullemat karistust.  

M.

//EDIT: Viimase kahe rea kohendus, et oleks ümaram ja täiuslikum lõpp.

Ma tahaksin karjuda, 
uue oluga harjuda,
minna lihtsalt magama,
nii, et ei peaks plagama. 

Kuhu on enam liikuda,
et ei saaks miskit rikkuda,
kuhugi, kus poleks üllatust,
sinna, kus poleks rahutust.

Ronida kas või suurde kasti,
tõmmata puri masti,
kihutada sinna, kus pole kedagi,
nii poleks elada hädagi.

Kuid su haprat naeratust, 
ja iga hetke kannatust,
soovin ammutada veel,
kuniks püsib mu meel.

M. 

“Ma tihti mõtlen, mis juhtus. Ometigi ju oli kõik nii nagu maailm pidi liikuma. Kiikusime nagu kaks last nautimas oma lapsepõlve nooruslikke juuri. Kellele me küll mõelda ei oleks võinud, kuid ainus, mis tähtsust omas, oli sinu kihisev naer. See pulbitses ja kees üle nagu katel, mille sisemusest pole kellelgi aimu. Aeglane kõnnak ning kaval muje näol. Kergelt läbiv sarkasm, mis andis indu edasiseks uurimiseks. Kuhu iganes ka ei oleks me jõudnud andis elu meile kõik, mis võimalik. Puude vaikne kohin, tuule kerglane iil läbimas meie riideid. 

Poleks olnud hetke, kus keegi oleks tundnud, et midagi on valesti. Vaid aeglustuv kiik oli märgiks meie igavesena näiva elu lõpuks. Kuhu küll kadus tunne ja selle veetlev ilu. Meie aeglane sosin päikeseloojangu käevangus. Käed, mis kunagi ei tahtnud lahkneda. Millega see kõik lõppes? “

Suitsu õrn vine täidab toa, mis näib nüüd nii väike. Õhkõrn tunne sinu kohalolekust veel lendleb ringi ning täidab mu haavunud kopsud. Iga väike molekul õhus paiskub mu verre muutes selle võimetuks. Nõrgestab südant ja igat selle lööki. Pea läheb pilve ning mõtted muutuvad vägisi tahtmatuteks. Proovin kaotada kübet sellest, mis oli, kuid sa tuled tagasi nagu vaim. Tahtlikult muudad mu iga päeva aina pikemaks ja elamiskõlbmatuks. Meelega võtad minult eluisu, kuid ei ütle miks. 

Iga samm, mis mu jalast voolab võib olla viimane. Iga käeliigutus võib anda märku viimsest kummardusest elavate seas. Kolletav päike kõrvetab iga mu karva peas seni kuni seal pole midagi, mida enam paitada. Kurbus, igatsus, frutstratsioon ja meeleheide täidavad mu keha, mis ühel hetkel ei jõua seda kõike enam kaasas kanda. 

Viskan pastaka käest, sest need mõtted muutuvad juba liialt reaalseks; käega katsutavaks. Kuhu tõmmata piir reaalsuse ja tegelikkuse vahel. Kuhu kukub pisar kui keegi seda ära ei pühi? Eemalt silmitsedes seda väikest paberitükki, millel seisab terve maailm. Andes ära iga viimsegi kui detaili sellest, mis on. Tegelikkuse loor, mis on reaalsuses liiga lihtne, et keegi seda mõista suudaks. Selle olemuse teadmine muudab kõik liialt lihtsaks. 

Kustutan viimse tubakatükini põlenud väikese koni, mis pressib endast välja järelejäänud suitsuvine. Tõmban selga jaki, sätin paika lipsu ning kohendan pintsakut. Jalutuskäik muutub pikaks, kuid meeldivaks. Iga samm viitab saladuslikult millelegi enamale, iga käeliigutus millelegi muule. Astun platvormile ja seejärel pehmele, sametist asemele. Toetan pea padjale ning jälgin veel viimast osakest elust. Hingan sügavalt sisse, samal ajal andes käega viimase märguande. 

Päike tõuseb vähehaaval. Iga uuenev valguskiir tabab roheliseks muutunud värskelt lõigatud rohtu. Varjud peidavad end vanade ristide ja hauakivide taha. Keegi neist ei suuda rääkida nendest, keda nad valvavad ning kaitsevad. Tugevad nöörid lastakse oma pingest vabaks ning tuule õrn iil kõnnib mööda tühja rada väravate poole. 

Vaid viimne pisar voolab mööda mu põske….

M.

What makes a man pray,
the atrocious cry,
of a young boy,
a child in pain of the day.

Can it be said,
what i so much dread,
the name of the soldier,
who turned the world colder.

What does it mean,
this sweet dream,
which turns so bitter,
when he pulls the trigger.

His eyes of blue,
are not as strong as glue,
he can’t keep it together,
the struggle of keeping eachother.

He looses his rightful way,
like a hound he starts to stray,
when finally he makes the move,
and suffers eternal doom.

M. 

Peen udu katab mu silmapiiri. Korrapäraselt paigutatud veepiisad, mis moodustab kaitsva kihi ohtlikku rägastiku jaoks. Jahe õhk sasimas igat juuksekarva peas nagu rohtu, mis ümbritsevat katab. Märkan Kotka graatsilist lendu latvade ümber. Oksad raksuvad, kuid kindlalt hüppan ühelt teisele. Latv on mattunud hõredasse mäe õhku. Lehed peegeldavad varajast hommikupäikest, mis kiikab, silmad veel hägused, horisondilt minu tegevust. Käed marraskil ja higimull otsaees haaran kinni uuest oksast, mis mind lähemale viib.  

Särk rebeneb vanade teravate okste käevangus, ainult paljas nahk jäänud ümbritseva ohu eest kaitsma. Habras nagu ta on, rebeneb temagi järgmiste elukogenud käte haardes. Jalg libiseb, oks murdub ja veri voolab.  Päästaks see vaid varjude kütkest. Viimane õlekõrs, mis määrab ära selle, kes ma olen. Nukid hävinevad puukoore krobedal pinnal, jalatsid kuluvad libedate lehtede keskel ja otsa ei tule kusaltki. 

Lõikan tihedat udu murdunud okstega. Haavan loodust iga oma sammu ja tahtejõuga. Vaid selleks, et jõuda tippu. Sinine helk silmest kadunud, alles vaid hall. Oksad muutuvad aina väiksemaks ja hapramaks. Kaotavad oma algse jõu ning tahte. Alluvad kõrgemale jõule. Koor muutumas aina teravamaks ja ämblike jõulised võrgud aina tihedamaks. Udu taandub, päike tõuseb ning tuul jätkab oma endises taktis. Vaikus saabub koduõuele ning paneb veres voolama tunde, mis on sama võimas kui tärkava roosi elujõud. Lehed ärkavad ellu ja muutuvad roheliseks. Kotkas tiirlemas puuladva ümber nagu koer väikese rohutirtsu küljes. 

Tipus on õhk hapram kui väikese lapse nahk, tuul rahulik nagu rohtlas ja päike paitamas punaseid põski. Kotkas maandub oksale ja jälgib maailma kulgu koos minuga. Pilved moodustavad kujutisi, millest ka kõige andekamad kunstnikud ei oskaks midagi välja lugeda. Lillede õrn lõhn paitamas igat külge ninas. Õhk sama puhas kui lumest lahti murdnud allikas. Enne kui mõistadki on päike jälle silme ees. Vaikselt taandumas horisondi kaitsva loori alla. Udu ilmub ja katab maa nagu siidrätt. Kotkas heidab pilgu unisele maailmale ning siis mulle. Sirutab siis tiivad vaadates vaid kaugusesse. Silmadesse saabunud hall muutub mustaks ja põsed kaotavad oma viimsegi puna. 

Pilk suunatud kaugusesse, 
maandusin pehme udu sisse.

M. 

Eks on ju see nii, et kui miskit ei harjuta piisavalt siis kaob selle endine olemus. Uued mõtted ja kogemused muudavad inimese hapraks ning tema kesta tugevamaks. Mida samm edasi seda lihtsam on märgata kui erinev on kõik. Must ja valge asendub spektriga. Kaob viimsemgi tunnetus ning algab püüdlus uue suunas. Eks anna siis kunagi teada, kas tuli välja ja kui mitte siis vaiki igavesti. 

Anonymous asked: Kas läheksid kohtingule, kui tüdruk sind kutsuks?

Ausaltöeldes ei leia mingit probleemi selles kui tüdruk poisi välja kutsub. :) 

EDIT// Unustasin küsimusele vastata: “Jah, ma läheksin tüdrukuga kohtingule kui ta mu välja kutsuks :)”.